Põnevust igas päevas

Õhtul kümne paiku situatsioon selline: äsjasaabunud elanikud ja ummistunud wcpott(oleks ma seda teadnud).
B. :" Kes tekitas wcpoti ummistuse?"
J. " Mina mitte"
O. : "Mina mitte"
K. koos Torusiiliga:"Mina mitte"

Järgmine ajahetk...K ja J istuvad teleka ees, O on arvuti taga.
O. :" Eesti keskmine palk on 10 000 krooni".
J. :" Siis me oleme kauged keskmisest eestlasest, meil pole isegi keskmise eestlase palga keskmise keskmist...keskmise keskmise keskmine vb tuleb kokku."
K: " Oi, oleks meil kõigil keskmine palk...40 000 krooni, mis sellega annaks ära teha, siis meil oleks palsmateler...näe mahuks ilusasti sinna riiuli vahesse ära.".
J: "Siis meil oleks erimõõtudega plasmateler, sest see vahe veidi suurem tavalise plasmatv mõõtudest.".
K: "Ja siis meil oleks hull stereosüsteem, suunaks kõik heli üles naabritele...(meil seal üks räpivend, kes vahest kuulab kõvasti muusikat, mind ei häiri, K-d küll).
O: " Siis me ostaks terve korruse ära, oleks igal oma wc"
K:" Irw, neli wc-d kõik reas, saaks koos potil istuda".
J:"Paneks sildid ka taha, kelle oma on ja potid marmorist, ma tv-s nägin ühel räpivennal, on vist popp asi."
J: " Ja mul oleks läpakas...wifi vms"
O: "Kui keskmine Eesti palk on 10 000 krooni, siis enamus eestlasi pole keskmised".
K:" Karm reaalsus tabas mind..ei....kui mul oleks nii palju raha igasuguseid relvi ostaks, paneks seinale rippuma..."

Veidi hiljem:
J:" Juhuuu, siil funkas, ummistust pole! Aga...ai sa raibe...toru laseb läbi, terve põrand on p.... täis..."


Veel hiljem. B peseb põrandat, K üritab poti hingeelust aru saada ja J istub teibiga kaastundlikult kõrval, jälgib olukorda.
K:" Kuivataks ära ja paneks hästi palju teipi, siis äkki peab..."
J: "Seal on juba hästi palju teipi, et asja muuta huvitavamaks, mainin, et mu kõht pole vist päris korras".
B: "Helistaks homme torumehele, aga täna käiks K juures korteris ära"

Teel K korterisse:
J: " Hm... kui meil oleks oma korrus, võiks potid ikkagi erinevates kohtades olla."
K: "Ja mitte ühe süsteemi all".
J:"Hmh."

Täna.

B. says:
torufirma ütles, et neil kuuajased sabad, aga helistagu ma homme omiku uuesti, äkki annab midagi teha
J says:
no loodab tõsiselt.....muidu läheb raskeks
j says:
õhtu hilja alles koju ja peab meeles pidama, et enne ära käia wc-s, hommikul tormad kohe suuure hõsikega linna
J says:
muidu poleks nagu viitsimist, aga häda teeb väledaks
B. says:
mnjah

Mõni kena kunstneer...

Nojah, see olen mina ehk mobiiltelefon. Ilma minuta nagu ei saa, aga meenun alles siis kui helistada vaja. Lihtsalt igaksjuhuks peab mind taskus kandma. Nagu ikka kui tood koju uue telefoni, siis alguses imetled seda, proovid erinevaid funkstioone, laed talle helinaid, ostad ehk uue värvikama korpuse, uhke omanikutunne, aga mingi hetk muutub see tavaliseks, harjud ära ning telefon kaotab oma endise väärtuse. Küljeluu.
Huvitav, kas moblad kaotavad vahel ise ennast ära? (Tähenab, tegelikult ma tean vastust, kaotavad küll)

Minu väike eluke...

Alati ei viitsi ma siia kirjutada, mida põnevat ja adrenaliinirikast minu elus juhtub, aga äkki peaks...järeltulevatele põlvedele õpetuseks vms .

Esimene lugu: Kuidas Chloe on nüüd suures koolis ekstern kohe, kohe...

Kuna Chloe oli sessiaeg laisk, jäi tal 4 AP-d 30 piirist puudu ja seepärast ta hakkaski varakult õppima, sest mõned arusaajad ja vastutulelikud õppejõud lasevad sügise alguses oma eksameid ära teha. Igaksjuhuks aga saatis seesama Chloe ühe kursavenna kordinaatori juurde uurima ja hoiatama, et kavas eksamid ära teha ja et see kiireid käike ei teeks. (see kordinaatoritädi on päris, päris jube inimene, kellele osad näod ei meeldi ja siis ta sõimad, see kursavend talle meeldib).
Suur oli üllatus kui tädi teatas, et Chloe ei saa enam eksameid ära teha, et eksmat. tuleb. Põhjus: Et Chloel pole kõiki kohustuslikke aineid tehtud. Et jah, ikkagi mitte midagi ei anna enam teha.
No selge, Chloe juba leppiski sellega ja 15. sept. oli eksmat.-i jõustumise aeg.
Ja siit läheb lugu koomiliseks...
Järgmise nädala alguses helistas tädi dekanaadist.
Tädi:" Tere, aks te olete mu kirja kätte saanud?"
Chloe: " Mis kirja? See postkast mul täis ja ma ei vaata seda."
Tädi:" Ma ootan teid juba mõnda aega osalise koormusega lepingut tegema...ma näen, et teil on 26 AP-d, peaks aga olema 30."
Chloe: " Aaaaga....mis siin enam, mul on eksmat. juba, eelmine nädal jõustus, käidi kordinaatori juures uurimas, ütles, et mul eksmat., sest kohustuslikud ained tegemata, kohustuslike pärast."
Tädi: " Mmm...aga meie siin dekanaadis vaatame ikka ainepunktide järgi ja teil on 4 tegemata."
Chloe:" No ma ütlesin, et kordinaator ütles nii, ma õppisin juba ekamiteks, mul poleks midagi olnud, see 4 AP-d ära teha. "
Tädi:" Aaaga...meie siin dekanaadis vaatame ikkagi AP-de järgi, , see, et kohustuslikud ained peavad kõik tehtud olema, jõustub alles 2006. aasta sügisest ja ma vaatan, et teil on siin eelmisel erialal ka punkte tehtud ära, oleks saanud sealt 4 AP-d üle kanda (võtab mõne minuti dekanaadis), oleks kõik korras olnud ja te oleks saanud jätkata."
Chloe juba hüsteeriliselt naerdes: " No aga mis ma siis oleks pidanud tegema kui kordinaator seda ütles, nemad on ju põhilised, kelle poole jooksvalt pöördutakse.....oleks ma teadnud, et midagi saaaab teha, ma poleks küll taibanud käia kordinaatori juttu dekanaadis kontollimas, see ju pole minu viga, tema on kooli töötaja ja peaks teadma..."
Tädi: "No ma vaatan, mis teha saab...." Tund hiljem helistab tagasi.
Tädi: " Nüüd on asi nii, et olete juba rongist maha jäänud, enam ei anna midagi teha, v-b saate veel osalise koormusega lepingut teha, see tähendab tasulisele üleminekut, semestri peale 10 000 krooni. Ehk siis minu jaoks 20 000 aastas, 40 000 kokku. Hm...Teise inimese sigaduse eest maksta 40 000. Natuke kallis lõbu ma ütleks.
Mis mul selle peale teha oli. Läksin ja võtsin ise eksmat.-i. Lõpetan siis teise eriala, maksan ikkagi, aga vähem, sest AP-i vähe järgi jäänud. Sinna mu suviti kogutud magistiraha läheb, baka peale. Naerge terviseks koos minuga.
Ja loo moraal: Ma ei taha ülikoolile kallale minna, sest mina ussike jääksin kaotajaks. Aga õpetuseks teistele kaastudengitele, kontrollige teile räägitud jutt mitmes kohas üle.

Kui tibi tõmbab jalga sukad ja käib maniküüris...

... siis läheb ta seltsi 95 ndale juubelile. Jaa, eile oli see tähtis ja oluline päev minu ning teiste kaasvõitlejate jaoks. Reede kunstinäituse avamisele ei jõudnud ja konverensti ajal olin ka valves, kuid asjatamine hakkas minu jaoks laupäevaga kui jäin hommikul hiljaks maniküüri, see käik on tibile kohustuslik, mis sellest, et esimest korda. Uuuu...klassikaliselt punased küüned..uuuu. Kuna ma jäin hiljaks maniküüri, siis jäin ma hiljaks ka aktusele, mis oli asjalik ja lühike. Siis jäin ma hiljaks lõunasöögile TÜ kohvikus...mis iseenesest väga tore oli, vanad vilistlased (daamid, eeskujud, milline tibi peaks vanana olema) ja laulud. Siis veetis tibi aega ak.tütre seltsis ja läks temaga koos juuksurisse, kus mõnusalt aega veetis. Õhtu veetis tibi aega peoks valmistudes, niiet jäi poolteist tundi hiljaks...kuskil 2, 5 tundi on minu absoluutne rekord. Ja kas see hiljaksjäämine ei hakka juba silma häirima, mul vist on probleem. Kuna tibi jäi hiljaks, magas ta maha noorliikmete etenduse, aga ikkagi oli pidu väga tore, sest tibi sai palju tantsida kahe printsiga, veini oli (kes ostis paremad? ja, mina), laud oli lookas toitude all, Junior Big band oli, üllatus ja ehmatus oli (roosikinkiv Boil), mina nägin ilus välja oma stiilse musta kleidi ja valge pärlikeega ning elu on ilus.
Täna hommikul hävitasime jääke, muljetasime ning laulsime jälle palju. Pesin kuskil 300 nõud, niiet ka selles osas täitsin oma aastanormi. Viie aasta pärast jälle :)

Mõned vaimukused, mis kõrva jäänud: "Kas jää teeb paksuks?"
"Landi mind...naine!"
"Kuule...ma rebisin oma aluspüksid katki"

Igatahes käisin ma Maskeraadil, esialgne entusiasm asendus mängu algul tülpimusega, mis aga pöördus 15 min pärast õhinaks. Väiksed miinused olid, aga see polnud gm-i teha. Kui on meesolevusele teada, et ta mängus minu kullakallis abikaasa, siis nali teemal, et teist inimest eelistab, minu kuuldes kusjuures, ei tule mängule kasuks. Kohmakas ning mõttlematu samm härra puhul. Ma ei võta just kergelt inimesi omaks, eriti kui peab seda paari minutiga tegema, pluss mulle ei meeldi võõraste lähedus st. kallistamine, musitamine, käperdamine. Oma lähidistantsi lasen ma ainult inimesed, kellega olen harjunud.
Teiseks: ma olen kõige viimane inimene, kes võiks rasedat mängida. See lülitab minus sisse enesehävitusprogrammi. õääääk.....jubeeeeee

Aga muidu mulle Maskeraad meeldis, ploti poolt tegevust ja inimesed püüdsid ning mängisid hästi. Aga Liilial ei soovitaks üksi sellist hulka tööd enda peale võta, murrab kondi, ta niigi tubli.