kalad ja liblikad

Kevad on käes. Noh, umbes igatahes. K6ik nagu pakataks, ärkaks, tärkaks, kasvaks, 6itseks... k6ik peaksid armuma, jooksma kui vastsyndinud kitsetall yle helerohelise kevadise muru, v6i h6ljuma kui kirjud liblikad värske kevadise päikese all... nojah, ja siis saavad kaks tibi kokku, ja selgub, et m6ned on ajast maha jäänud. v6i lihtsalt kuhugi ära läinud. ja mida pole, seda pole. No lihtsalt pole. ja pole midagi teha.
mingisugust h6ljumistunnet pole. voodisse teki alla pugemise tunne on, raamatuga. just raamatuga. ei noh, teine raamat v6ib k6rval olla, väga tore, armas, aga vaat... käest ära ei paneks. v6i kui, siis noh sellepärast, et uni tuli.

oeh. ja tibijutuvajadus on. meeste kalale saatmise vajadus on...

Munipühad

Tibi kõnnib mõtlikult kaubariiulite vahel ja tormab siis otsejoones ühe riiuli juurde. "Uaaaa, kui nunnud... niii suured üllatusmunad.", mõtleb tibi ja käsi sirutub hiigel shokolaadimuna juurde. Vaatab siis nukralt hinda ja otsustab, et mitte seekord ilmselt. Khm, aeg oleks suureks saada. Huvitav, kas teised suured inimesed kõnnivad nendest niisama mööda või mõtlevad samamoodi? kas nad ostavad lapsele muna sellepärast, et laps seda tahab või sellepärast, et vanemale ka see äge tundub. Või olen ma kõigest reklaami ohver?