Maailmas on ikka häid asju...

...nagu näiteks tuunikala sai. Täna sõin ma näiteks 3 tuunikala saia ära. Kahega on norm, kolmega on juba kõhus valud, ägisen ja söön. Sööks neljanda ka ilmselt ära ja viienda...ma võin neid lõpmatuseni süüa. Kurb, sest tibi näeb nii ise varsti välja nagu tuunikala. Tuunikala saia tegemine näeb välja nii: ostad mõne parema röstsaia, Selverist tuunikala, sellise, mille plekkpurk ei näe kahtlane välja ja viilutatud juustu. Paned ohtralt saiale tuunikala, juustuviilu ja siis mikrokasse ning lased juustul peale ära sulada. Ja siis nämmmaaaa.

Käisin maailmakuulsa viiuldaja David Grimali kontserdil. Esimesed 10 min vaatlesin puhtast õelusest mehe tehnikat, siis loobusin. Ülejäänud aja vaatasin kadedusega origin. Stradivariuse viiulit, mis tõi kuuldavale imelisi helisid minust mõned meetrid eemal. Siinkohal ma suudaks küll kuriteo korda saata, st sellega minema kõndinud kui see oleks kuhugi korraks vedelema jäetud. Ja mitte miljonite teenimiseks selle maha müümisel, vaid peidaks oma riidekappi kõige taha nurka ja siis käiks seda aeg-ajalt piilumas ja tõmmaks õndsalt poognaga üle keelte, vaikselt, vääga vaikselt.
Ahjaa, muusikat ikka nautisin ka.