Mõni kena kunstneer...

Nojah, see olen mina ehk mobiiltelefon. Ilma minuta nagu ei saa, aga meenun alles siis kui helistada vaja. Lihtsalt igaksjuhuks peab mind taskus kandma. Nagu ikka kui tood koju uue telefoni, siis alguses imetled seda, proovid erinevaid funkstioone, laed talle helinaid, ostad ehk uue värvikama korpuse, uhke omanikutunne, aga mingi hetk muutub see tavaliseks, harjud ära ning telefon kaotab oma endise väärtuse. Küljeluu.
Huvitav, kas moblad kaotavad vahel ise ennast ära? (Tähenab, tegelikult ma tean vastust, kaotavad küll)