Ussike

Tere armas Päevik, viimati kirjutasin siia jupp aega tagasi. Kuidas sul läheb? Näen, et Lendya tegeleb sinuga. Täna on ilus päiksepaisteline päev ja linnud laulavad- Kevad tuleb.

Igatahes nüüd asja juurde. KUi ma hakkan mõni asja juures kohe alguses kõvasti kritiseerima, siis see veel ei tähenda, et idee, teostus vms halb oleks. Ei. Tavaliselt ma arvustan ainult nõrku kohti, sest sellel, mis ok, ma peatuda ei viitsi, eriti kui ma väsinud või aega pole. Tihtipeale ma ennatlikult olen negatiivne, aga see on pigem mõeldud nii, et halvaga tuleb arvestada juba ette, et hiljem valmis olla ja et haiget ei saaks. Aeg-ajalt olen seepärast karm. Palun andeks.

Aga tegelikult...mulle meeldib päike ja tuul, kevad, meri....torm, lõhemaimud. Vahel on elu, tähendab enamasti, lausa koerakaka. Kool viskab kaikaid kodarasse, ise peaks usinam olema, samas pole aega kunagi korralikult välja puhata ja kõik see koguneb, koguneb, aga v... see kõik. Elu on väärtuslik. Mitte elu kui selline, vaid mida see võimaldab näha, teha.
Ma ei näeks muidu neid imelisi päikseloojanguid, tõuse Altjal. Ma ei tunneks metsa(seal on nii palju põnevaid asju), mulla lõhna.
Ma ei saaks kukeseeni korjata. Isegi Annelinnas on soojad pärastlõunad mõnusad, kui päike on maja taga ja linnud laulavad uniselt või noh, mõni üksik ehk viitsib. Uuuu....ja konnamaimud kõhu all kui kodus järves ujuda. (kuri naer...sinna ma võtan ükskord Hel-i kaasa, lihtsalt pilt väiksest, aga kurjast Helist maimukeste keskel on nii hea). Ja võlurid on head, tänu kellele iga päev on eriline ja veel palju inimesi, kellele ma küll ei ütle, et nad olulised, aga on ikkagi. Hommikused pannkoogid, lilled....basiilika, martsipanikommid...
Ma arvan, et paljud ei oska tähele panna, mis nende ümber, et isegi suurte majakastidevahel on natuke rohtu, ei oska nautida ega näha väikest putukat kivi peal istumas või erinevaid rohelise varjundeid, mis päikesevalgus puulehtedel tekitab. Vot siis. Ma võiks veel pikalt jaurata, mis kõik metsas on, aga tüütu, mingu uurigu ise järgi.


Igatahes Lendyale täienduseks veel: lapsena ma istusin roosipõõsas. Ja siis ma panin kordamööda nina võimalikult paljudesse õitesse, ainult ettevaatlik pidi olema, et mesimumm seal kuskil sees peidus poleks.