Kodune Sõjatibi II

Selge, et tibil on koguaeg kiire. Näiteks meest (mesi, teate kyll, mitte mehest, v6i midagi muud kahtlast) näomaski tegema (noh et tibina tuleks ikka katsetada neid igati asjalikke retsepte, mis ringi liiguvad näo juuste jms hoolduseks.. (aga majoneesi ei soovita juustesse panna, ma ei m6ista, kuidas seda koguaeg kiidetakse, minu ainus kogemus sellega l6ppes kyll parasjagu kurvalt, ja majoneesi l6hn on siiamaani nukker mälestust sellele..) ) Aga oma kodus on tibi siiski vajadusel tõesti Sõjatibi.

Vaenlase eelluure avastasin juba paar päeva tagasi. Hoiatuseks tapsin kyll vaikselt paar neist ära, kuid mõtlesin, et vaatame, mis edasi saab siis, kas mõistetakse, et vale territoorium, kuhu tungiti, või mis.
Vahepeal jäi mulje, et nad ei suuda otsustada, kas viia väed välja, või jätkata luuret, lootuses siiski territoorium mingil moel okupeerida.
Ja siis! Täielik salakavalus! Just kui tibi oli ametis keset ööd teise tibiga tibide asjade ajamisega, leidis ta koju jõudes tohutul hulgal vaenlaste vägesid, kaevikuis, punkrites - varitsemas, peidus, ootamas... Ei, nii see asi ei jää! Vale terrioorium, siin valitsen MINA meepurki! Nõudepesulapi all võis neid olla ikka kümneid. Kraanikausi ääres siblisid nad korrapäraseid radu pidi salkade vahel edasi-tagasi. Ka pliidi alla olid osad kohad sisse võtnud. Nad võitlesid kyll vapralt, kuid siiski oli see minu võit. Ja paistab, et lahing oli otsustav - siiani pole uut sõjategevust märgata olnud.. vedelevad vaid mõned yksikud laibad, aga yhtegi elus sipelgat pole ma juba 12ne tunni jooksul märganud.